Artikkel

Miks 1911 püstol?

Eesti keel
Tõepoolest, miks 1911 püstol? On ta ju 100 aastat vana disain, padruneid mahub salve vähem kui kaasaegsetel püstolitel, mõõtmetelt ja kaalult mitte just kõige tagasihoidlikum... 

 

Clint Smith on öelnud : „Carrying a personal defence pistol is not supposed to be comfortable, it is supposed to be comforting“ ehk siis maakeeli „Enesekaitserelva kandmine ei pea olema mugav, see peab pakkuma meelerahu“. Nagu ikka läheb tõlgetes nii mõnigi seik kaduma, kuid idee, ma usun, jääb siinkohal alles. Relv, mida te kannate, peab andma teile meelerahu, kindluse. Et ta ei vea teid alt, toimib iga kord kui te seda eeldate ning on oma toimelt efektiivne.
 
.45ACP töötati välja pidades silmas 20. sajandi alguse USA armee ja eriti just ratsavägede soove ning vajadusi. .38 kaliibriliste armeerevolvrite (mis olid end lahingus tõestanud kui suhteliselt tagasihoidliku „peatamisjõuga“ relvad ) välja vahetamisel seati uuele relvale üheks tingimuseks asjaolu, et tulevasest armee käsirelvast peaks olema võimalik maha lasta hobune. USA armee kolonelide Thompsoni ja LaGarde ​testide tulemusena jäi lõpuks sõelale ​John Moses Browningu loodud püstol mille võttis tootmisesse Colt. Aastal 1911 sai sellest püstolist USA sõjaväe ametlik käsirelv, püstol mudel 1911.
 
Alates sellest ajast kuni 1985. aastani, mil uueks ametlikuks armee käsirelvaks sai itaallaste Beretta 92FS kaliibris ​9x19 ehk armeekoodi järgi M9, on „vana hea“ 1911 teenistuses end üha uuesti tõestanud. Tänaseks on 9x19 minetanud oma tõsiseltvõetava positisiooni sel alal ning seda on püütud asendada nii .40 kui ka teiste kaliibritega; suur osa üksustest on pöördunud tagasi ka järeleproovitud .45 ACP juurde kuid kuna „suure laeva pööramine“ võtab aega, on 9x19 siiski veel suhteliselt levinud, pealegi on tegemist ülemaailmse NATO standardkaliibriga, millest ei saa puht. logistilistel põhjustel nii lihtsalt loobuda.
 
Tavapäraselt peetakse püstolit ohvitseri relvaks, nö. viimaseks võimaluseks. USA armee kasutas 1911 püstolit kõikjal kus nad jala maha panid, muuhulgas ka Vietnami konfliktis 20. sajandi 60.-70ndatel aastatel sellise eliitüksuse nagu Tunnel Rats (Tunnelirotid) põhirelvana. Teadaolevalt pidasid Põhja-Vietnami võitlejad olulise osa oma efektiivseimatest lahingutest just maa alt lähtuvatest tunnelitest. USA armee „vasturohuks“ oli saata neisse tunnelitesse oma võitlejatest moodustatud erirühmad – „Tunnelirotid“. Kuigi osa „Rottidest“ kasutas oma relvana ka 12 kaliibrilist sileraudset püssi, hinnati .45ACP 1911 püstolit kõrgelt. „Rotid“ vaevalt et võtsid potensiaalse „ühe otsa teekonna“ ette kasutades vahendeid mis ei tagaks maksimaalset eelist. „Üks ots“ tulenevalt siis asjaolust, et kitsas tunnelis ei ole vastutule korral kõrvalepõikamisruumi ja tagurpidi liikumine on alati aeglasem kui sinu poole lastud kuuli lennukiirus. Sisenedes tunnelisse ühes käes 7-8 padruniga laetud 1911 ja teises käes taskulamp, pidi nende meeste usaldus oma vahenditesse olema 100%. See usaldus ei saanud põhineda kuulujuttudel või soovunelmatel vaid üksnes isiklikel (või võitluskaaslaste) praktilistel kogemustel. Sest tunnelis ei olnud neil reeglina vastas ei vähemat ega rohkemat kui legendaarne Kalashnikovi AK47 või samal laskemonal toimiv Simonovi karabiin SKS...
 
Olen ise kasutanud 1911 tüüpi püstolit kaliibris .45ACP ca 5 aastat. Kuigi relv on suhteliselt suur ja kaalukas, on tema kandmine olnud mugav tänu korralikule kabuurile. Olen ise kasutanud BladeTech IWB (InsideWaistBand) vöösisest kabuuri, mis sisuliselt elimineerib selle relva mõõtmed ja kaalu. Kõigile, kellele olen oma soovituse põhjal selle kabuuri müünud, olen kaasa öelnud, et esimesel päeval kui sa oma relva selles kannad, hiljemalt nii 4-5 tunni möödudes, haarad mingi hetk ehmatusega käega sinnapoole kuhu sa relva oma vööle panid kuna sa ei tunne seda seal enam olevat. Ehmatus kaob kohe kui käe all relva siiski endiselt vööl tunned olema. Väga paljud on mu selle ennustuse paikapidavust kinnitanud.
 
1911 püstoli salves olevad 8 padrunit, millest igaühel ca 15 grammine kuul ning varusalvehoidjas olevad kaks 10-lasulist varusalve, on tavaoludes minu arvates piisavaks meelerahu tekitajaks (millest on maininud ka eelpoolnimetatud hr. Clint Smith) võimalike ettetulevate enesekaitsesituatsioonide efektiivseks lahendamiseks.
 
Oma 1911ga olen võistelnud IPSCs Single Stack divisjonis, mis on seni küll võistluse lõpptulemustes arvestati hariliku Standard divisjoni tulemustesse. Tänaseks on SingleStack saanud ametlikult teistest eraldiseisva IPSC Divisjoni - Classic - tiitli. Ma pole küll kunagi poodiumikohta jahtinud kuid hoolimata 8-lasulisest salvest ja sellest tulenevatest sagedastest ümberlaadimistest (minu vööl olevates salvehoidjates on võistlustingimustes kokku kuus 8-lasulist varusalve) olen reeglina võitnud suht. nimetamisväärset osa tava-standardi relvadega osalejaid, kelle püstolite igas padrunisalves 17 - 20 padrunit. Kes mind lähemalt tunnevad, teavad, et loodus on andnud enamikule minu kaasvõistlejatele oluliselt rohkemaid eeldusi laskespordi alal toimetamiseks kui minule. 1911 on lihtsalt sedavõrd hea ergonoomika ja ülihea päästikuga relv ning .45ne kuul suurepärase ballistikaga, ja see on andnud mulle eelise andekamate laskjate ees.
 
Mäletan hästi juhust, kus ma lasin ca 35 meetri kauguselt oma 1911ga IPSC täismõõdus popperist (tabamuse peale langev, ca 1 m kõrge ja 15 kg raske metallsiluett) paari cm jagu vasakult mööda. Nägin selgelt kuidas kuul tabas popperi kõrval olevat rohustikku tekitades sellesse korraliku lainetuse... ja selle lainetuse tekitamise kõrvalosana langes ka popper, ilma otsese kuulitabamuseta. Teine juhus oli jällegi IPSC võistlusel kus laskeharjutust pidi sooritama lastes läbi sõiduautokummidest laotud seintesse jäetud avauste; seina teisel pool oli ca 15 metallplaati, ja et neid tabada, pidi laskja küll pikali, küll põlvelt ja kõikvõimalikest vahepealsetest-küürutavatest asenditest laskma, et kuul seinast puhtalt mööda läheks ja plaati tabaks. Mina ja minu hea sõber Martin vaatasime seda 9mm inimeste balletikava ning otsustasime käituda härrasmeestena. Kui tuli meie kord, läksime tulejoonele ning lasime kõik plaadid otse läbi kummiseina pikali vahepeal ise paigalt liikumata. Paar järgmist 9mm meest üritas selle järgi teha, kuid tulemusteta - 9x19 kuul lihtsalt ei läbistanud vaheseina, ja balletikava jätkus... See mulle .45 juures meeldib :)
 
1911 püstol ei ole keeruline käsitleda, kuid see ei ole ka kaasasündinud omaduste hulgas. Eestis hetkel kehtiva Relvaseaduse järgi ei tohi kantava püstoli padrunipesas olla padrunit. 1911 püstol on konstrueeritud selleks, et kanda teda padrun padrunipesas, kukk vinnas ning kaitseriiv peal. Eestis kehtiva seaduse järgi peab püstolist lasu sooritamiseks esimese padruni salvest padrunipessa viima käsitsi vahetult enne lasu sooritamist. Võrreldes teiste enesekaitsepüstolitega (millele samuti laieneb seaduse keeld padruni pesas kandmiseks) ei ole 1911 vinnastamine sugugi keerukam – enesekaitsesituatsiooni efektiivseks ja kaitsja seisukohalt kriisiolukorra positiivseks lahendamiseks ei ole vinnastamistegevus misiganes püstoli puhul reaalselt tegelikult teostatav kui relvaomanik pole just treeninud oma oskusi üle keskmise tasemeni; seaduse nõutud tehniliselt väga keerukaks lisaliigutuseks ei jää kahjuks piisavat aega – kriisiolukord on selleks liialt dünaamiline. Siit vajadus Plaan B järele, alati.
 
1911 eeliseks on kindlasti selle käepideme mugavus – selle ergonoomikat on kiitnud suurim hulk erinevate laskespordialade harrastajaid jättes seejuures kõrvale aladevahelise konkurentsi mis kahjuks väga tihti pärsib konstruktiivset laskespordialade ühisarengut. 1911 ergonoomikat ei ole lihtsalt võimalik põhjendatult kritiseerida – relv istub „sügavalt“ käes tuues tagasilöögi otse laskuri käsivarre kaudu õlga vähendades tagasilöögi kõrvalmõjud laskurile. Tagasilöök ise meenutab pigem nagu ookeanilainet, selline veidi pikaldase toimega, ühtlaselt tahapoole suunduv surve vs. väiksemakaliibriliste (näiteks 9x19) tagasilöök mis on järsu, terava iseloomuga, lühike terav löök. Tagasilöök sõltub otseselt väljatulistatava kuuli kaalust ning kiirusest. .45 kuul on nagu maipõrnikas – hiiglaslike mõõtmete ja eriti aeglase (ca 230 m/s) lennukiirusega. Sobilike ilmastikutingimuste puhul on .45 kuuli lend sihtmärgi poole hästi jälgitav, samas näha 9x19 kuuli lendu on mistahes oludes sisuliselt võimatu. Samas, olla tabatud kas kiire 9x19 või tavapärase .45 poolt on kaks väga erinevat asja, ja seda kindlasti .45 kasuks.
 
Kuna tegemist on üherealise (SingleStack) padrunisalvega, on püstolkäepideme mõõtmed vastuvõetavad väga erineva käe ehitusega inimestele. Lisaks on võimalik kasutada käepideme kohandamiseks konkreetsele laskurile sobivamaid erinevaid käepideme põse katteid ning ka erineva kujuga püstolkäepideme „seljaosa“ moodustavaid löökvedrukoja (Mainspring Housing) katteid.
 
1911 päästik on täiesti omaette teema - ühetoimelisest 1911 päästikust paremat ei ole võimalik saavutada. See tuleneb selle ehituse iseärasustest - päästemehhanismi ainus ülesanne on löögimehhanismi vinnast vabastamine. Päästikku on võimalik reguleerida sisuliselt igale maitsele – alates mõnesajagrammisest kuni päris mitme kiloni välja. Selleks on aga üks oluline tingimus – päästiku reguleerimist peab tegema isik kes teab, mida ta teeb. See ei ole relvaomaniku poolt kodustes tingimustes tehtav töö.
 
On saadavalt kümneid erinevate firmade varuosi parandamaks 1911 ergonoomikat, päästiku tõmbetugevust, käsitsemismugavust jne. 1911 on platvorm mida on maailmas suurimal määral võimalik enda vajadustele sobitada. Loomulikult maksab see ka raha ja maailma arvestatavamad arendusfirmad oskavad seda küsida.
 
Omaenda 1911-l, millel on nüüd taga ca 20000 lasku, olen vahetanud esi- ja tagasihiku Tritiumi vastu (sihikud helendavad pimeduses nagu enesekaitserelvale on soovitav), kergendanud päästikku (tõmbetugevus ca 1000 grammi) ning lisanud kummikattega käepidemepõsed (Hogue). Püstolile olen paigaldanud ka S&A käepideme salveava laiendi (Magwell) – see hõlbustab ümberlaadimisel üherealise salve käepidemesse suunamist ning selle tagaosa on erinevalt originaalsest tasapinnalisest löökvedru koja kattest kumerama kujuga mis muudab relva käepideme asetuse minu laskekäe peopessa oluliselt mugavamaks kui tehase originaalis oleva lapiku kujuga „mainspring housing“ul.
 
2008. aastal osalesin oma 1911ga Tśehhi Vabariigis ühel parimatest Euroopas toimuvatest IPSC võistlustest – EuroExtremeOpen. Selle võistluse eripäraks on väga intensiivne programm. 3-4 päeva jooksul lastakse läbi 30-40 laskeharjutust, laskude miinimumarv on reeglina pealt 500 lasu kandis. IPSCs tähendab laskude miinimumarv laskude arvu mida kõigi laskeharjutuste kõigi punktide saavutamiseks on minimaalselt vajalik sooritada. Maksimaalset laskude arvu IPSCs reeglina ei piirata, iga laskur võib lasta täpselt niipalju kui tunneb, et on saavutanud kõik vajalikud tabamused. Tõsi, täiendavateks laskudeks kulub lisa-aega, ja aeg on IPSCs kulla väärtusega. Jõud-Täpsus-KIIRUS.
 
Tol korral puhastasin oma relva enne Tśehhi võistlustele minemist, edasi järgnes 3 päeva intensiivset laskmist lõõskava päikese ja vahelduvate vihmahoogude käes. Kõik see toimus liivakarjääris. Kuigi mul on hangitud spetsiaalne kokkupandav tool IPSC võistlustel kasutamiseks, et oodates oma laskejärjekorda ei peaks ma istuma maas või siis püsti seisma, kipun ma selle tooli reeglina maha unustama. Seepärast kasutan ma enamikel juhtudel istumiseks hoopis oma põlvekaitsmeid. Selles asendis on minu kabuuri asetatud relva suudme kaugus maapinnast ehk paar-kolm sentimeetrit. Võistlustel näen tihtipeale 100%liselt tulemusele orienteeritud võistlejaid, kelle relv on harjutuste vahel mitte vööl olevas kabuuris, vaid selleks spetsiaalselt valmistatud hermeetiliselt suletavas nailonist kotikeses. Teise variandina olen näinud kasutatavat spetsiaalset nailonkatet, mis katab täielikult kabuuris oleva relva. Kunagi küsisin ühelt kogenud IPSC laskurilt miks need võistlejad oma relva „peidavad“. Nad on panustanud tuhandeid eurosid oma relva, muutunud selle muuhulgas ka väliselt atraktiivseks, miks siis kõike seda ilu nö. „peita“ ? Sain vastuseks - „liiv“. Kuna võistluse toimumiskoht on liivakarjääris, kannab tuuleke õhus ringi liivateri. Kui selline terakene satub kõrgtuunitud relva mõnesse mittesoovitavasse kohta, on tulemuseks tõrge. Ja mina istun (juba mitu aastat) oma püstoliga, „toru“ sõna otseses mõttes vastu maad... Sel 2008. aasta võistlusel lasin ma umbes 700 lasku. Ilma mingi täiendava õlitamise-puhastamiseta. Tulles tagasi Eestisse järgnesid kohe Eesti iga-aastased Meistrivõistlused IPSC laskmises – Estonian Open. Ilma vahepealse hoolduseta lasin seal osaledes ca 300 lasku senisele otsa. Siis hakkas mul relvast kahju, ja puhastasin ta lõpuks ära. Oli must küll, aga töötas. Ühegi tõrketa.
 
Tõsi, kuna Tśehhis oli vihma sadanud, siis käepideme põskede eemaldamisel nägin kerget roostetriipu kulgemas mööda püstolkäepideme serva kus ühinevad metall ja käepidemekatte kummiosa.
 
Tänaseks oleme viinud asja niikaugele, et saame kõigile pakkuda väga hea hinna ja kvaliteedi suhtega 1911 püstoleid selliselt maailmakuulsalt tootjalt nagu SigSauer. Olen ise nende püstolite puhul üllatunud meeldivast asjaolust, et kui valdavat enamikku sealpool lompi toodetud "custom püstoleid" tuleb kohapeal relvameistri poolt "järgi aidata" enne kui nad korralikult tööle hakkavad, on SigSauer 1911 kohe "karbist võttes" valmis. Mitte midagi ei pea tegema. Päästik on uhiuuel püstolil oluliselt parem kui valdaval enamikul kallimatest-nimekamatest 1911st, välisviimistlus on laitmatu ning väga vastupidav, püstolitel on korralikud sihikud, relva raami-kelgu-relvaraua omavaheline sobitus on väga kõrgel tasemel - ühesõnaga, padrunid sisse ja lase. Kes on Sigsauer 1911 meilt soetanud, oleme saanud tagasisidena vaid positiivseid emotsioone. Soovitan kindlasti ühe võimalusena relva soetamisel kaaluda ka 1911 püstolit. Proovida ja küsida tasub alati. Kui ei muud, laiendab vähemalt silmaringi ;)
 
Allpool aga mõned 1911 puudutavad ütlemised ala maailmanimedega spetsialistidelt.
 
Jeff Cooper
1911 püstol jääb nende proffesionaalide esmaseks valikuks kes teadvustavad enesele „probleemi“ tegelikku sisu. Kui me 1947. aastal auditeerisime FBI akadeemiat soovitati mul nende koolitusprogrammi läbimise käigus mitte kasutada oma 1911 püstolit kuna „see ei oleks aus“ teiste suhtes – viide ilmsele eelisele 1911 kasuks. Võibolla peaks esimene asi, mida nõuda oma teenistusrelvalt, olema, et see ei oleks „aus“.
 
Clint Smith
1911 on jäänud populaarseks kuna see on efektiivne. 30 tegutsemisaasta jooksul olen kohanud väga paljusid tõsiseltvõetavaid professionaale kellest valdav enamus on kasutanud 1911 püstolit. Need on olnud politseinikud, föderaalpolitsei agendid, professionaalid kes kannavad relva igapäevaselt arvestusega, et nende elud võivad iga hetk sõltuda vaid nende kantavast püstolist. Ma ise ? Olen kandnud1911 püstoli iga päev viimased 20 aastat. Selle püstoli kandmine annab meelerahu. Tal on väga hea ühetoimeline päästik ning ta on väga töökindel. 1911 on põhimõtteliselt kaitseotstarbeline relv. Mind ei huvita kui tihedaid tabamusi kui pika maa peale on ta võimeline laskma. Mind ei huvita deformeeruvad õõnesotsalised kuulid ja nende kohati esinevad söötmishäired. Suur .45 kaliibriline täismantelkuul ei pea vähimalgi määral deformeeruma olemaks efektiivne.
 
Miks 1911 tüüpi püstol ?
1.Mulle meeldib see püstol.
2.Ma lasen sellega paremini kui misiganes teise püstoliga mida olen kunagi proovinud.
3.See näeb hea välja
4.Ma saan sellele külge kruvida misiganes käepidemekatted mida ma soovin
5.See on täpne, võimas ja kiire (DVC)
6.Ma tunnen selle iga koostisosa ja tean kuidas seda hooldada
7.Sel on läbi aegade parim päästik mis püstolitele tehtud
8.See on vastupidav
9.Mulle meeldib see püstol
 
Paljud on küsinud, miks eelistan 1911 püstolit – selle ülesehitus on vanamoodne ja see on olnud teenistuses 1911. aastast (siit ka selle püstoli tüübi nimi).
Rahvusvaheline Practical-laskmise Konföderatsioon (IPSC) valis oma motoks ladinakeelse „Diligentia- Vis – Celeritas“ (DVC) ehk Täpsus – Jõud – Kiirus. See moto tuleneb otseselt IPSC esimese presidendi, kol.-ltn Jeff Cooperi filosoofiast ja õpetusest. Tema valikuks oli 1911 tüüpi püstol kaliibris .45ACP. Omaenese otsingutes püstolite maailmas olen jõudnud hr. Koloneliga samadele järeldustele. Ma ei ole suutnud saavutada ühegi teise püstoliga sama täpsust, jõudu ja kiirust kui oma 1911ga. Nii lihtne see ongi. See on püstol millega ma olen parim.
 
1911 kasuks rägib ka tema pikk teenistustraditsioon (USA armee käsirelv 1911 – 1985) ning asjaolu, et seda on võimalik lõputult edasi arendada. 1911 püstoliga on saavutatud enim USA valitsuse kõrgeimat tunnustust (Kongressi Aumedal – Congressional Medal of Honor) kui misiganes teise käsirelvaga. 1911 tüüpi püstolitele valmistatakse enim täiendavaid osi mis võimaldavad muuta oma püstol just selliseks nagu teil soovi. Kui teile meeldib oma püstoli kallal nokitseda ja seda edasi arendada, siis on 1911 just õige valik. Üks huvitavaid fakte on, et hoolimata väärikast east ja insenerilahenduste vanusest on 1911 (arvestades selle relva hinnaklassi) tänase päevani kõige suurema tulekiirusega püstol. Glocki ekspert kes on omandanud täiuslikkuseni Glocki päästiku lühikese käigu kasutamise, suudab lasketempos hoida sama taset kui hea laskja 1911ga; tavatasemel laskurid harilike tänapäevaste relvadega ei suuda aga 1911ga võistelda.
 
Tom Givens
„Võitlusotstarbelise“ käsirelva kohalt ei ole 1911 püstolile võrdväärset. Sellel on suurepärane ergonoomika, lollikindlad kaitsemehhanismid, suurepärane töökindlus ja vastupidavus ning parim päästik mida on võimalik saavutada misiganes käsirelva puhul. Päästik iseenesest teeb sellest püstolist kõige kergemini ja kiiremini käsitletava teenistuspüstoli.
Eelnavat arvesse võttes peab lisama, et 1911 on relv mida ei peaks andma vähekoolitatud kätesse, teiste sõnadega - vähemotiveeritud personalile. See relv loodi ajastul mil tehnoloogia oli kallis, kuid tööjõud oli kvalifitseeritud. Tänapäeval näeme vastupidist seisu.
 
Möödunud aastal osalesin mitmetel taktikalise laskmise koolitustel; kõigil neil lasin oma 1911ga vähemalt 800 lasku treeningsessiooni kohta ilma ühegi tõrke või vahepealse hoolduseta. Ühele koolitusele oli tulnud kohale ka kohalik televisioon andmaks ülevaadet treeningukohas toimuvast; meil oli parajasti käimas harjutus kus pidin väga ebamugavast laskeasendist tabama ca 80 meetri kaugusel olevat metallmärki mille läbimõõt oli suurusjärgus 20x20 cm, ja seda kõike otse-eetris kaamerate all. Tänu oma 1911 suurepärasele päästikule kukkus märk esimese lasuga. Julgen sügavalt kahelda, et oleksin suutnud midagi seesugust mistahes teist tüüpi püstoliga. Kuna olen eraisik ja seetõttu on mul võimalik valida millist enesekaitserelva ma endale soovin, valin alati sellise, mis annab mulle maksimaalse eelise arvestades minu isiklikke eripärasid. Minu enda ja lähedaste elu ja tervis on väärt täiendavaid pingutusi ja kulutusi.
Rosco S. Benson (vastuseks küsimusele kas 1911 on tänaseks vananenud kontseptsioon)
 
Loomulikult on 1911 vananenud. See on pärit ajast mil relv loodi eesmärgil tulla võitjana välja eluohtlikest olukordadest, mitte kohtuasjade vältimiseks. 1911 tuleb ajast mil oli iseenesest mõistetav, et sa õpid selgeks kuidas sinu relv toimib ja harjutada sellega kuni relva käsitsemise oskused muutusid osaks sinu loomusest, mitte ei loodud relva lähtuvalt kõige viletsama potensiaalse relvakasutaja võimetest. 1911 tuleb ajast, mil riik püüdis anda oma jõustruktuurides teenivatele inimestele parimad võimalikud vahendid, erinevalt tänasest päevast kus väljastatavad vahendid on valitud lähtuvalt rahvusvahelistest ärisuhetest või asjaolust, et valmistajatehas juhtub asuma mõne heade suhete-sidemetega kongressi saadiku valimispiirkonnas. Jah, ilma igasuguse kahtluseta on 1911 vananenud... ning just seepärast on ta minu valik.

Meist

Taktikalise laskmise keskus on juba pikalt Eestis tegutsenud lasketiirukompleks. Meil on Tallinnas ja Tartus lasketiirud ja relvapoed. Tallinnas on nii 50m kui ka 25m sisetiir. Meie juures saab korraldada konverentse ja tähistada sünnipäevi. Tallinnas asub ka relvamuuseum...


Võta meiega ühendust,
telelefonil: +372 56 880 888
või saada e-kiri: info(at)tlk.ee

www.tlk.ee

Kontakt

TALLINN
Avatud E-R: 9.00-19.00
L: 10.00-19.00
P: 10.00-18.00
Aadress: Nõlva 9, Tallinn

TARTU
Avatud E-R: 11.00-19.00
L: ETTE BRONEERIMISEL
P: SULETUD
Aadress: Teguri 28a



 

Ole kursis

Jälgi meid Facebookis või liitu meie uudiskirjaga

Uudiskiri

Liitu meie uudiskirjaga! Selleks lisa enda e-maili aadress allolevasse lahtrisse ja vajuta "liitu"